1. Üleskutse julgusele olla eestlane
2. NB! Üleskutse noorte kodulehe kujundamise kaastööle! NB!
Ära arva, et käesolevale leheküljele sattudes, loeme Sulle moraali võimlemise tähtsusest või alkoholi kahjulikkusest. Muidugi olid loetletud prioriteedid Juliuse jaoks omasugustega suhtlemisel esmatähtsad, kuid Julius Kuperjanovi Selts juhib Sinu tähelepanu millelegi muule ning kaasab Sind hoopis mõtlema, kuidas Eesti Vabariigis noore tüdruku või poisina eestlaseks jääda, kuidas leida riigikodanikuna tee tulevikku.
Nii mõnedki meist on kuulnud kaaslasi ütlemas: "mõttetu on siin elada, mõttetu on olla eestlane!" Kuid kas need ütlejad ei peaks oma identiteedivaegust kurtma siiski sõprade asemel oma emale-isale, vanaemadele-vanaisadele või minema hoopiski esivanemate haudadele ning seal jalgu trampides küsima hauarahu sügavustest eestlasena sündimise mõttekust?
Mida arvad Sina, kas meie isamaa - Eesti Vabariigi eksisteerimise esmane tingimus on, et enamus tema riigikodanikest kõneleksid eesti keelt või nõue, et ülekaalukas enamus elanikest oleks eestlased? Väikerahvuse oht kaduda ei ole väljamõeldis, vaid üsna levinud väljavaade neile õnnetutele rahvuskildudele, kellest maailma suurrahvused ei hooli ning kes isegi hoogustavad pisemate väljasuremist. 10.aprillil 2010.a. lennukatastroofis hukkunud Poola president Lech Kaczynski ütles oma Eestis külaskäigul:
"... Euroopast ei saa teha aristokraatlikku vabariiki, nagu täna ta just seda nägu on ..., kus suured rahvad domineerivad teiste üle. Näiteks nagu Saksa ..."
Kui meie jaoks taoline suurriik, nagu Poola, muretseb Euroopast aristokraatliku vabariigi tekkimise üle, kus kõrgklassi kuuluvad suured rahvad ning väikesed peaksid jääma sõnakuulelike kehvikute või ülikute teenijate rolli, siis mida peaksime kartma meie, eestlased?
Eestlased on püsima jäänud ainult tänu töökusele, oma kodukoha armastusele ja kadakpuu-sarnasele vastupanuvõimele seista vastu suurrahvaste ahistamise soovidele, jäänud kindlameelseks oma tulevikule ja asukohale ka vaatamata meie rahvuskaaslaste massilistele tapmistele ning küüditamistele. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene president L.Meri kirjutas nõukogude okupatsiooniaastail oma raamatu "Hõbevalge" alguslehekülgedel:
"Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes..."
Ka Julius Kuperjanov mõistis hästi meid valitseda tahtvate rahvuste taktikalisi huvisid ning väitis juba 18 aastasena Tartu Õpetajate seminaris asutatud põrandaaluses ajakirjas "Meie ka elame":
"Eesti rahvas kord paratamatult kaduma peab, kuid meie kohus on kõik teha, mis võimalik, et tema eluiga pikendada"
Julius tegigi kõik selleks, et eestlased saaksid oma Eesti Vabariigi, ta isegi hukkus selle nimel. Samas eelnimetatud ajakirjas kirjutas ta ülesse ka kõige tähtsama juhise Sinule, tänase Eesti Vabariigi kodanikele, kuidas "Eesti rahva eluiga pikendada" :
"Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes."
Tänases multikultuuri õhutamise maailmas soovitakse vastupidiselt eelöeldule justnimelt "ümberrahvustust" soodustada. See on aga suurele osale eestlastele kannatuste piiriks, mida võiks esmakordselt eestlaste ajaloos nimetada ka rahvuse demokraatliku väljasuretamise alguseks. Totter on seejuures asjaolu, et toimingut soodustavad ise eestlased - läbi meie valitsejate, kes aina enam ning enam, võib-olla isegi tahtmatult väljasuretamise protsessi süvendavad. Euroseaduste ülipüüdlik täitmine, pole palju öelda, et isegi pugejalik täitmine viib lõppkokkuvõttes tõdemuseni, et lõpuks võidavadki suurrahvused ning kaotavad väikesed ja mis kõige piinlikum meie eneste abiga. Allesjäänud rahvuskillukesi eksponeeritakse tulevikus Rocca-al-Mare-laadsetes muuseumites ning kõneldakse rahuloluga nende suutmatusest ise oma eksisteerimisega toime tulla.
Ärme unusta, et eestlased ON ISE TOIME TULNUD, oleme suutnud ellu jääda pärast suuri sõdasid ning kõigele vaatamata ka oma riigi loonud. See Vabadussõja võit oli nõnda suur võit, et me tihti ei adu tema tähtsust ja kipume maha vaikima sõja kangelasliku võitluse eesmärgid. Sõjaga meid ei võidetud, nüüd proovitakse muid vahendeid: multikultuursuse tähtsustamisega, vabadusvõitlejate nimetamisega terroristideks, mingite mustkunsti-trikitamistega varrukast väljatõmmatud ühishuvide levitamiseks, mille eesmärkideks on vähendada "tüütute" väikerahvuste tahtmisi. Küll oleks lihtne neil elada 6-keelses inglise-hiina-vene-saksa-prantsuse-hispaania maailmas, kus arutatakse ainult nende keeltevahelistest huvidest tingitud maadejagamisi ning vastuhakkajaid kutsutakse terroristideks.
Ka meie metsavendi, kes seisid isade-emade kaitsel okupantide-küüditajate tahtmiste vastu, kutsuti terroristideks. Ka meie noori 18-20 aastaseid Eesti leegionäre, kes seisid isamaa kaitsel, kutsutakse täna fashistideks. Liikumise suunda tunnetades, pole kaugel aeg, kus tänaseid eestluse eest seisjate mõttelaadi hakatakse nimetama terroristliku mõttelaadi kasvulavaks ning nende tegevus keelatakse üleeuroopalike seadustega.
Nende mõneti vihatud nõndanimetatud äärmuslaste-rahvuslaste tahe on järele mõeldes tegelikult vaid üheselt väljendatav, just samataoliselt, nagu avaldas kord oma mõtteid noor Julius Kuperjanov:
"Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes."
On see tõesti nii halvamaiguline, on`s öeldus midagi valet, et suur osa üldsusest aateliste Eesti poegade ja tütarde vaated hukka mõistab ning neid äärmuslasteks kutsub. Miks ei taha eestlane oma, Eesti riigi kasuks töötada või ümberrahvustuse vastu võidelda just nõndasamuti, nagu tegi seda Vabadussõjas leitnant Kuperjanov? On`s maailm tõesti nõnda palju meie jaoks muutunud? Kas oleme oma, eestlaste riigist juba tüdineda jõudnud? Kas J.Kuperjanov ja kümned tuhanded vabadussõdalased või sinimägedelased olid äärmuslased? Nad olid ja jäävad siiski eelkõige siirateks eestlasteks kui lubate, kuid meie mõttemaailma püütakse suunata nimelt rahvuse killustumisele: äärmuslasteks ja mingiteks teisteks. Võiks küsida, kes need teised siis on, kas Eesti vihkajad? Eestit saab ainult kas armastada või vihata, sest umbmäärane, ükskõikne suhtumine on lodevuse tunnus, kalduvus rahvustunnuste hülgamisele? Nõnda rahvust killustades saavad suured üpris kergel moel meist, väikerahvusest, jagu.
Küsime, kes on ikkagi need killustajad? Me ise olemegi, tegutsedes alandlikult tundmatute "suurte" ja "valitute" eestkostel, võib-olla isegi tahtmatult, märkamatult ning petetuna reedame oma vana ja paljukannatanud rahvuse, pürgime kas raha või karjääri nimel jalge alla tallama eestlaste keele ja kultuuri väärtusi. Tuleks siiski omale selgeks teha, kas tahad jääda eestlaseks või ei taha seda. Kui tahad, siis pead elama oma rahvust armastades, oma isamaad kohapeal või kaugemal teenides, et siis rahuliku südamega saada osa rahvuse ühtekuuluvustundest, kartmata meie surnud kaugete esivanemate rahutuid hingi, kellele kodanikuna ei antud omal ajal võimalust elada iseseisvas Eesti rahvusriigis. Kes vaatamata orjaseisusele, hukkamistele või küüditamistele ikkagi võitsid, sest võitsid heaolu SINULE! Ära peta nende lootusi, jää ausaks, jää eestlaseks!
Lugupidamisega Olev Teder Julius Kuperjanovi Seltsi juhatuse esimees
2. NB! NB! Üleskutse kaastööle
Käesoleva kodulehe noorte lehekülg kutsub aktiivseid noori ning entusiastide gruppe alustama oma karjääri just siinsetel lehekülgedel. Kas teadsid, et ka J.Kuperjanov alustas oma karjääri ajakirjanikuna? Pakkuge välja oma soove ja tahtmisi, inspireerige teisi seda lugema, uuendage materjali soovi kohaselt, vahetage toimetajaid, pange oma mõtted siin "paberile"! Kirjuta olev@kuperjanov.ee
